Láávtáš
Láávtáš lii lamaš njollâääiti oovdâstjottee. Tast mainâšuvvoo juo 1700-lovo aalgâst Tuárnus Säämist. Láávtáš rahtui nuuvt, et peeci sáhhájui muádi meetter aloduvâst rasta já uállejui jyelgin, mon kiäčán čuollui neeljičievâg nääpi já toos pieijui niskemuorâ. Ton kiäčán piäijojii tuárismuorah suullân soolâ kukkosiih já piälhuin ráhtojii muádi tuumá asosiih lyevdih lätten já seinin. Seeinih lijjii oovtâ teikkâ kyevti lyevdi asosiih. Tast maŋa piäijojii piärguh tohon, tuorgah vuálá já oolâ. Tast maŋa pieijui káttu sajasis, mii lâi kyehti lyevdikeerdi. Paajeeb lyevdikerdi vyelebij luovdij lomij oolâ. Lättee já seeinih ráhtojii härvin, nuuvt et piärguh seiluu pyerebeht, ko áimu peesâi pyereest čoođâ. Jis koddojii kodeh eenâb, te lávttááh ráhtojii meid eenâb.[1]
Keejâ meid
[mute | mute käldee]Käldeeh
[mute | mute käldee]- ↑ Mattus, Ilmari: Njollâäitti já jyelgiäitti. Anarâš-kalender 2000, 2000. Anarâškielâ servi ry.